Poliitilisest vastutusest

Henn Põlluaas
Saue linnavolikogu arengu-planeerimis- ja kultuuri-spordikomisjoni liige

Peale eurovalimisi, kus erakonnad pidid taluma häbistavat allajäämist kahele sõltumatule üksikkandidaadile, kerkis diskussioon omavalitsuste apoliitilisest juhtimisest laiemalt. Suurparteid on seda ideed igati naeruvääristada püüdnud. Enamasti on välja tuldud väitega: kui puudub parteiline/poliitiline juhtimine, puuduvat ka vastutus.

Mida kujutab endast siis poliitiline vastutus, kuidas see on sätestatud ja rakendatud? Vastavat seadusetähte otsida pole mõtet. Parteid on „unustanud“, et mitte ühegi tasandi rahvaesindajad, ei omavalitsustes ega Riigikogus, ei vastuta poliitiliselt millegi eest. Seaduse järgi ei ole nad seotud oma mandaadiga ega ole ka tagasikutsutavad. Kuni nende tegevuses ei ole tuvastatud kuritegelikke elemente võivad nad teha tobedaid ja kahjulikke otsuseid ning rikkuda oma lubadusi kuitahes palju. Poliitilise vastutuse mehhanism tagasisidena, tulenedes valimistsükli perioodist, on iseenesest niivõrd hilinev, et ta lihtsalt ei tööta. Pealegi mängivad kõik parteid valimistel just nimelt unustusele ja valijate võitmisele uute mesijuttudega.

Kuna juhtimine on oma olemuselt professionaalne tegevus ükskõik millises valdkonnas, peaksime küsima: millised on parteilaste kui omavalitsusjuhtide professionaalsed omadused võrreldes mitteparteilastega? Kas partei liikmelisus annab a`priori midagi juurde? Annab aususe, tarkuse ja südametunnistuse? Loomulikult mitte. See annab hoopis võimaluse kanda halvad otsused ja kompetentsipuuduse parteipoliitika või peakontori tahte arvele ja vastupidi. Tagajärjeks on vastutamatus, poliitilistel või selle taha varjatud isiklikel eesmärkidel läbiviidud umbusaldusavaldused ja võimupöörded. Ükski valimisliit ei saa kõrgemate jõudude selja taha pugeda.

Tegelikkuses ei ole parteilis-poliitiline vastutus midagi muud kui vastutus ainult oma erakonna propagandaliinist ja apologeetikast kinnipidamise eest. Tegeliku vastutusega küündimatuse, lauslolluste või tegematajätmiste eest pole sel absoluutselt mingit pistmist. Näiteid poliitilise vastutuse võtmisest leiab pea kahekümne iseseisvusaasta jooksul vaid üksikud, sedagi mitte parteitasandil vaid vaid mõne üksiku parteiliikme poolt.

Parteide legitiimsus ja vastutus rahva ees ei ole suurem valimisliitude või üksikkandidaatide omast. Vastupidi, valimisliidud on vabad peakorterite poliitilisest survest ning saavad lähtuda vaid kohalikest oludest ja vajadustest. Väga paljusid Eesti omavalitsusi juhivad edukalt just nimelt valimisliidud. Lõppkokkuvõttes on omavalitsuste arengu ja asjaajamise tagamisel tähtis kompetentsus, professionaalsus ja juhtide head isikuomadused, mitte parteiline kuuluvus, mis toob endaga kaasa hoopis igapäevaelu politiseerimise ja sundparteistamise, mille tagajärjed on hästi nähtavad ka Sauel.

Diskussiooni apoliitilist juhtimisest liitus suvel Andres Herkel, kes tõi Delfis esile praeguse sundparteistumise ja ametnikkonna ülepolitiseerituse negatiivsed küljed. Sellega tuleb igati nõustuda. Igapäevaelu ja asjaajamise politiseerimine ei ole normaalne. Valimisliitude poolt sellist ohtu ei varitse. Herkeli sõnul tuleks Eestile kasuks see, kui võimalikult palju kodanikke astuks erakondade liikmeks, lööks kaasa nende poliitika kujundamises, muutes sellega erakonnad ja erakonnasisese demokraatia tõsiseltvõetavaks.

Osaliselt on tal õigus. Kõigi parteide liikmete arv kokku moodustab kodanikkonnast vaid tühise osa. Valdav enamus rahvast on apoliitiline. Erakonnad omaksid suuremat kaalu ja oleksid tõsiseltvõetavamad, kui neisse kuuluks enam inimesi. Teisalt puudub aga igasugune alus arvata, et juhtimine muutuks sellest demokraatlikumaks, sest kes on neil seni keelanud olla demokraatlik. Tänased erakonnad on näidanud hoopis oma partokraatialembust ning pahatihti võimetust või tahtmatust tegeleda Eesti riigi, rahva ja kohalike huvide kaitsmisega. Prevaleerivaks on muutunud parteide ja -ladvikute ning neisse kuuluvate omavalitsusjuhtide eri- ja erahuvid. Nii kohalikul kui riiklikul tasandi tehakse kõik, et pääseda võimu ja raha juurde. Raha muudetakse jälle võimuks ja võim rahaks. Näite otsimiseks ei ole taas vaja Sauelt kaugemale minna - terve linn on muudetud teatud parteilis-poliitilise kildkonna rahasampoks.

Et võimule pääseda peavad erakonnad saama võimalikult paljude kodanike hääled. Kodanikkond on aga piiratud, nende eelistused välja kujunenud ning rohkem kui kolmandik ei poolda ühtegi erakonda. Kus peitub väljapääs? Suurparteid on leidnud selle valimisliitude keelustamises Riigikogu valimistel (KOV tasandil kukkus see õiguskantsleri vastuseisu tõttu läbi) ja kodanikkonna laiendamises kodakondsuse valikuta jagamise teel. Üheksakümnendate aastate algusest on kasvatatud valijate arvu tervelt kolmandiku võrra. Tegelikkuses on sellega kasvanud peamiselt Keskerakonna elektoraat, kellel on venelaste seas üle 80% toetus.

Kohalike omavalitsuste tasandil on mindud veelgi kaugemale - KOV valimistel võivad osaleda ka välismaaalased, eeskätt meie suhtes vaenulikult käituva Venemaa kodanikud ning kandideerijatel ei ole kohustuslik osata eesti keeltki. Valimisõigus on ka nn. kodakondsuseta isikutel, kes näitavad tahtmatust olla Eesti kodanikud, kuid vankumatut tahet saada osa kodanikele mõeldud õigustest ja hüvedest. Muuseas, rahvusvaheliste seaduste järgi on ka nemad Vene kodanikud. Seega on valimisõigus ca. kahesaja viiekümnel tuhandel Vene kodanikul. Lätis näiteks sellist praktikat ei tunta.

Kõikjal ei ole selle tagajärjed tuntavad, ka Sauel mitte, kuid, “tänu” sellele on Kirde-Eesti linnade ja meie pealinna volikogud paika pandud eeskätt välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde enam kohta isegi erakondadele, kes kehtiva korra on kehtestanud. Kui Eesti kodanikud ei vali oma kohalike omavalitsuste juhtegi enam ise, kui kaua saame siis veel rääkida rahvusriigist ja enesemääramisõigusest? Kas tõesti räägib sellise olukorra tekitamine parteide poliitilisest vastutusest?

Poliitilisest vastutusest kõikidel tasanditel saame rääkida vaid siis, kui vastutusevõtjad on ausad, eetilised ja moraalsed inimesed. Kes ei poe kellegi ega millegi taha ning tahavad teha oma tööd parimal võimalikul viisil. Väites, et valimisliitudel puuduvat vastutus, tähendab kõigi neisse kuuluvate inimeste ja nende valijate tembeldamist vastutustundetuteks. See ei pea paika. Pigem kõneleb valimisliitude rohkus ja edu valijate rahulolematusest olemasolevate parteide ja nende vastutamatusega.

Seda näitab ka statistika. 18. oktoobril toimuvatel KOV valimistel osaleb 336 valimisliitu ehk 150 võrra enam kui 2005. aastal. Aastal 2005 kogusid valimisliidud 20% häältest (Reformierakond näiteks 16,9%). Korrelatsioonis valimisliitude arvu kasvuga on erinevate arvamusküsitluste andmetel kasvanud ka inimeste toetus valimisliitudele. Käes on muutuste aeg.