Kellele kuulub prügi?

Henn Põlluaas

Alles hiljuti lugesin Saue Sõnast järjekordsest prügiveo korralduse muutusest Sauel. See ärgitas mind üles otsima ühe oma varasema ajakirjanduses avaldatud kirjutise, kus avaldasin mõningaid mõtteid samal teemal ja seda veidi Saue olusid arvestades kohendama.

Olles majaomanik puutun prügiküsimusega kokku iga päev. Nagu tegelikult me kõik. Modernse eluviisi üheks tüütumaks ja tülikamaks kaasnähtuseks ongi kahtlemata koos ostudega kinnimakstud ja igapäevaselt tekkiv olmeprügi. Osalt on see paratamatus, kuid paratamatus ei tohiks olla meile pealesurutud arutult suured pakendid. Kohati tundub, et mida väiksem kaup, seda suurem ja uhkem pakend. Kõige sellega kaasneb hulk teisi üha kasvavaid probleeme: prügi kogumine, äravedu, ladustamine, käitlemine jne. Loomulikult ka kõige sellega kaasnev koormus keskkonnale ja looduse saastumine.

Viimast üritatakse Eestis piirata mitmesuguste meetmetega, peamiselt väikeprügimägede sulgemise ning uute, euronormidele vastavate prügimägede avamisega. Sellega kaasnevad aga uued probleemid - vahemaad ja ladustamishinnad kasvavad ning kõik see kajastub kerkivates prügiarvetes. Puhtama looduse nimel oleme valmis paljukski, kuigi kas näiteks Saaremaalt prügi vedamine mandrile ei too kaasa hoopis endisest suuremat saastamist: fossiilse kütuse raiskamist ja heitgaase? Sauel prügiveo hind uue jäätmeveofirmaga küll mõnevõrra langeb, kuid kõikvõimalike sissenõutavate lisatasude hulk ja eeskätt nende suurus on aukartustäratav. Seega ei oska veel öeldagi, kas teenus kokkuvõttes odavneb või hoopis kallineb.

Loomulikult kuulub iga kauni ja heas korras kodu juurde prügikast, mida regulaarselt tühjendatakse. Jäätmefirmad pakuvad erineva suurusega prügikonteinereid, mida saab kalli raha eest kas rentida või osta. Olmejäätmete vedaja otsustab kohalik omavalitsus. Kas ausal või korruptiivsel moel, sõltub kohalikest võimutegelastest. Prügiveoks tuleb kodanikel sõlmida sunnileping nende selja taga kokkulepitud hinnakirja alusel. Vastavalt jäätmekäitlusseadusele puudub kliendil võimalus valida erinevate jäätmefirmade vahel, nagu oli see varem ning arvet tuleb tasuda regulaarselt, sõltumata sellest kas prügi on või mitte. Maksekohustusest pealesunnitud firmale ei päästa isegi lepingu mittesõlmimine. Suvilaomanikule lajatatakse arved terve aasta eest, kuigi viibib seal vaid paar kuud; üksik pensionär maksab regulaarselt täiskonteineri eest, kuigi prügi on kogunenud võib-olla vaid põhja peale – prügivedu kliendi tellimise peale ei tule kõne allagi. Üheski muus eluvaldkonnas ei sunnita raha maksma tegelikult osutamata teenuse eest. Kõik see meenutab riiklikult legaliseeritud katusepakkumist prügimaffia poolt.

Teatud hämmastust tekitab ka Saue sundprügifirma Ragn-Sellsi poolt ajalehes toodud nimekiri asjadest, mida ei tohi olmejäätmete mahutisse panna. Loetlen neist mõned: pakendid, aiajäätmed, vedelad jäätmed, bioloogilised jäätmed, ehitus- ja lammutus- ehk remondijäätmed, vanapaber jne. Kuhu peaks eramaja omanik kõik need asjad panema ja milleks üle-üldse prügikonteiner ja selline prügivedu, kui sinna ei tohi isegi igapäevast prahti visata? Saue Sõnas ei lubatud eramajadele mingeid erandeid, kuigi hinnakirjas on segaolmejäätmete mahutid kenasti müügis. Hämmastust tekitab ka Ragn-Sellsi nõue pakkida praht plastikkottidese, olles eelnevalt keelanud pakendite mahutitesse panemise.

Avalikkuses kutsutakse kodanikke üles sorteerima prügi, muretsema selle tarvis eraldi prügikonteinereid, et jäätmeid oleks võimalik kergemini käidelda ja taaskasutusse võtta. See on igati mõistlik ja loodustsäästev. Ometi oleme me kõik lugenud ja paljud oma silmaga näinud, kuidas hoolega sorteeritud jäätmed prügiautos hoolimatult ühte valatakse. Seega on meid õhutatud tegema mõtetut lisatööd ja kulutusi dubleerivate prügikastide hankimise näol. Pealegi on eramajal võimatu mitut mahutit kuu ajaga täis täis saada, seega peaks maksma täisraha peaaegu tühjade konteinerite tühjendamise eest.

Mis saab aga prügist, mis minema veetakse? Hetkest, kui ta lahkub teie hoovist, kuulub ta prügikäitlejate. Üks osa läheb sorteerimisele, mille käigus eraldatakse taaskasutuseks kõlblikud materjalid (paber, metall, plast, klaas jne), mis müüakse tööstustooraineks. Ülejäänud orgaaniline ehk biojääde komposteeritakse ja müüakse aiapidajatele. Teine osa läheb põletusahjudesse, millest saadav kuumus kasutatakse kas kütteks või elektritootmiseks ja müüakse edasi sellisel viisil. Prügi põletamine on eriti saavutanud populaarsuse näiteks Soomes, kuhu tuuakse juba lisaprügi isegi Rootsist. Kolmas osa ladustatakse ja kasutatakse biogaasi tootmiseks, mis omakorda müüakse edasi. Lihtsalt seisma jääb üha vähenev osa olmejäätmetest, kuid tõenäoliselt kujutab selline prügimägi endast väärtuslikku tooraineallikat tulevikus.

Looduskeskonna saastamise seisukohalt on kõige ohutum normidele vastav ladustamine. Teiseks olmejäätmete taaskasus. Prügi põletamine tekitab õhusaastet. Saadav soojus ja elekter toob lõpptarbijale kaela EL kehtestatud saastekvootide kinnimaksmise.

Inimesed peavad maksma omaenese prügist toodetud kauba, soojuse ja elektri eest täishinda. Olles tarbija ongi sinu osaks ükskõik millise variandi puhul vaid maksta, maksta ja veelkord maksta. Kahetsusväärselt paljud ei ole seda prügi äraviimise eest nõus tegema ja nii reostataksegi meie metsad varsti nii põhjalikult ära, et ükski hoogtöö ei suuda enam Eestimaad puhtaks teha.

Samal ajal võistlevad prügifirmad omavahel kasumite jätkuva kasvu osas. Sest jõuab ju ka metsa alla viidud prügi (maksumaksja raha eest) viimaks tasuta prügifirmadesse, kes selle kasumlikult ära realiseerib. Prügikäitlemine on nii magus suutäis, et maffiaorganisatsioonid mujal maailmas on selle nimel valmis kõigeks. Sõnad jäätmekäitlus ja korruptsioon kõlavad ka Eestis liialt sageli ühes ja samas lauses.

Kuid stopp! Kellele ikkagi kuulub see kullasadu tekitav prügi? Loomulikult meile, tavatarbijatele, kes me selle rämpsu kaupu ostes oleme kinni maksnud. Viimase grammini. Läbi nalja võib öelda isegi, et prügi on meie eraomand. Eraomand peaks aga olema püha ja puutumatu. Meie põhiseaduski ütleb seda. Kuidas siis ei ole meie otsustada, kellele me oma prügi anname ja millise kokkuleppe alusel? Miks peaksime me selle tasuta ära andma ja selle äraviimise eest pealegi maksma, samas kui keegi (keda me pole ise validagi saanud) sellega raha kokku kühveldab? Kas ei ole meil õigus saada vähemalt osagi tulust, mis tekib seoses meie erajäätmete käitlemisega?

Ma ei ole sugugi ahne ega nõua ka võimatut. Ma ei nõuagi prügikäitlejalt minu olmejäätmete äraostmist. See ei tule mulle pähegi. Kuid tegelikult ei tahaks ma talle ka peale maksta, sest temale on minu prügi ju puhas kuld. Ma oleksin lahkelt nõus andma oma prügi tasuta ära tingimusel, et ma ei peaks sellele peale maksma. Mõlemapoolse ja kasuliku koostöö märgiks võiks jäätmefirma kinkida mulle ka prügikonteineri, sest mida rohkem ma seda täidan, seda kasulikum ju talle. Tegelikult olen aga prügimahuti juba ammu endale ostnud ja kingitust ei vajagi.

Ühes ma aga ei kahtle – kui prügivedu oleks tasuta, saaks Eesti metsad ilusaks ja puhtaks, kõik oleks rõõmsad ning ka prügifirmadele jääks piisavalt kasumit, mida maksuametile deklareerida. Riik ja kohalikud omavalitsused võiksid selle üle mõelda. Eesti Jäätmekäitlejate Liitu kuulub üle 40 firma, kes kuulutavad oma Heade Tavade Koodeksis, et aitavad kaasa Eesti jäätmekäitluse parema maine kujundamisele. Mis saaks olla selleks parim viis kui tasuta prügivedu?

Foto: flickr.com