Mõtteid Saue keskuse mänguväljaku ümber

On aasta 2007. Oleme abikaasaga üle viieteist aasta värsked lapsevanemad. Kõik tundub teisiti, kui 1992. aastal: tänavad on asfalteeritud ning lapsevankriga saab kevade ja suve edenedes üha pikemaid ja pikemaid tiire ette võetud; siin-seal on võimalik pinkidel istuda ning jalgu puhata; tillukese ilmakodaniku auks on korraldatud Beebiball, kus linnapea on üle andmas sünnitunnistusi, kus laulmas lasteaialapsed, kus kingitakse lilli ja oma linna naiste tehtud käsitööd; purskkaevuga pargis on laste mänguväljak askeldavate põnnide ja nende emmedega.

Isegi laste mängutuba on olemas, mille kaudu tuuakse koju kätte beebide võimlemis- ja muusikatunnid. Kõik tundub ütlevat, et väikeste lastega on Sauel tore elada.

On kevad 2008. Rasmus on saanud aastaseks ning tema huvi pikkade jalutuskäikude vastu on lahtunud, igapäevaseid ajaveetmise võimalusi tuleb otsida kodu lähedalt. Korrusmajade elanikele tähendab see linna pargi mänguväljakul mängimist. Lapsi on seal endiselt palju. Selle tegelik põhjus selgub nüüd ka meile. Lihtsalt see on ainus Saue mänguväljak, kus üheskoos olemas nii kiiged, liumägi, turnimispuud kui ka liiv. Liiv, mis ajuti ehitusprahti meenutab. Mänguväljaku emadelt kuulen, et kohe-kohe hakatakse liiva välja vahetama. Ja ikka selliselt, et kõigepealt roogitakse vana välja ja seejärel uus puhas liiv asemele. Selgub, et nii mõnigi ema on linnavalitsusse selle küsimusega pöördunud ja ikka jaatava vastuse saanud.

Ühel juunihommikul võib tõesti mänguväljaku servas kaht kuhjakest silmata. Liivakoormaks ei julgeks ma neid nimetada. Täielikust puhastamisest pole jälgegi. Nädala jagu õnnestub emadel oma maimukesed uute kuhilate otsa mängima suunata. Endiselt räägitakse, et see olevat tööprotsessi algus. Kord on isegi linnavalitsuse töötajaid pargis näha, äkki tulid ka tegeliku olukorraga tutvuma... Aga ei, mis neil lastest, seletavad kellelegi midagi, istuvad autodesse ja sõidavad minema. Kunagi hiljem saab selgeks, miks nad seal olid. Purskkaevu asemele (mis küll vett ei pursanud) tekkis elutu kiviväljak.

Kuid see liiv. Esimese vihmaga tasandusid liivakuhjakesed maapinnaga ning kadus viimanegi märk sellest, et murelikele lapsevanematele keegi kunagi oli lubanud uut liiva. Aga murelik tasus olla küll. Ei teinud seal küll keegi statistikat, kuid nii mõnigi avastas pärast liivakastis mängimist, et lapsel on ussid. Nii sõitsime ka meie ühel juulikuu nädalavahetusel murelikena lastehaigla erakorralisse vastuvõttu analüüse tegema.

Teise osa suvest veedame suvilas, kuhu vanaisa meile liivakasti ehitas ja selle heleda ning puhta mereliivaga täitis. Kõik Sauega seotud käimised tuleb teha ringiga, ikka nii, et laps mänguväljakut ei silmaks ega kiikuma ei paluks minna.

Kevad 2009. Mänguväljak on endiselt ning igasugustest ohtudest sõltumata pisipõnnide ja emmede kohtumispaik. Rasmusele ja tema eakaaslastele peaks eesootav sügis tähendama lastesõime minekut ning emmedel tuleks taas tööle minna. Just nimelt peaks ja tuleks, sest tegelik olukord linnas võimaldab sõimekoha vaid 32 lapsele, mis on pelgalt kolmandik aastas sündivate laste üldarvust.

Lasteaiakoha saamine ongi mitme kuu vältel pea ainus arutlusteema: kellele on lootust antud, kes joone alla on jäänud, kes mida edasi kavatseb teha. Juunis selguvad nimekirjad, viimased sissesaajad on veebruaris 2007 sündinud lapsed. Aga mis teha märtsi, aprilli või mai laste emadel, kes on keset aastat ikkagi seatud fakti ette, et laps on saanud kolmeaastaseks ja viimane aeg on tööle minna. Eralasteaiad ja lastehoiud on praeguses majandusolukorras nii mõnelegi perele üle jõu, vaatamata linna makstavale toetusele, mis katab heal juhul 40% tegelikest kulutustest. Sisulisi lahendusi linnal ei ole ja lapsevanemad on jäetud probleemile lahenduste otsimisel omapäi.

Suve hakul puruneb mänguväljakul üks kahest beebikiigest. Nädala jagu ripub see seal ühe keti otsas, ohustades pisemaid ning ahvatledes teismelisi, siis võetakse ka teine ketiots lahti ning suure hulga väikelaste peale on linnas nüüd alles vaid üks turvapiirdega kiik. Suve edenedes kerkivad taas pinnale vanad mured liivaga. Nüüd ei anta enam isegi lootust, et see kunagi välja vahetatakse. Naljaviluks või pahameelehoos kirutakse, võrreldakse liiva maksumust linnajuhtide preemianumbritega ja loodetakse olukorra muutustele ajal, kui linnavalitsuses töötavate inimeste pisipõnnid jõuavad ikka, kui mäng liivakastis ning eakaaslaste seltskond neile oluliseks saavad. Seniks otsivad lapsevanemad alternatiivi: kes sõidab maale, kes suvilasse, hakkajad eramajade vanemad korraldavad oma lastele kodu lähedale mängimisvõimalusi.

Kui palju kulub liiva mõnekümne ruutmeetrise mänguväljaku tarvis või tööaega kiigeaasa tagasikeevitamiseks? Kas tegu on tõesti ületamatute miljonitega, mida praegusel ajal eelarves napib? Pigem on tegemist hoolimatuse ning näiliselt-pole-probleemi suhtumisega. Rääkimata lokaalsest tegutsemisest, mis viimase Saue Sõna (25.09.2009) lehekülgedel korduvalt kajastamist leiab.

Tean, tean. Linnas on suuremaid ja keerulisemaid probleeme lahendada, kui mingi mänguväljaku liiv. Iga tervik koosneb paljudest pisidetailidest ning see tühipaljas liiv viitab suhtumisele inimestesse. Neli-viis koormat liiva ning paar päeva tööd töömaleva noortele oleks olnud jälg sellest, et meie linna kõige pisemad kellelegi korda lähevad, et hoolimine oma linna inimestest tähendab lisaks sõnadele ajaleheartikleis ka hoolimist tegudes ja tõdemust sellest, et Saue on tõesti lastesõbralik linn. Kahjuks näib tänase päeva valguses, et sellest on alles jäänud vaid kolm rida teksti kodulehel.

Evelin Povel-Puusepp