Kas sauelased võiksid eelarve (teatud) osas otse otsustada?

Ivar Tallo teeb 24. sept. Eesti Päevalehes ettepaneku, et Eestis võiks kohalikus omavalitsuses kasutada kaasava eelarve põhimõtet, mis tähendab esindusdemokraatia täiendamist sel moel, et igal aastal otsustab kogukond investeeringueelarvest teatud osa kasutamise üle. Ero Liivik on oma blogis viidanud ohtudele, mis sellise põhimõtte elluviimisega kaasas võivad käia.

Omalt poolt lisaksin veel ühe küsimuse, millest Tallo oma artiklis mööda läheb - nimelt ei täpsusta ta, kui suur see "teatud osa" peaks olema.

Toome selle küsimuse Saue konteksti. Näiteks võiks püstitada küsimuse - kas ehitada postkontorile juurdepääs, mis võimaldaks postkontorisse siseneda ka lapsevankri ning ratastooliga või püstitada Tõkke-Rauna-Vana-Keila mnt. raudtee poolsesse piirkonda laste mänguväljak? Otsedemokraatia viljelemise juurutamiseks oleks see hea katse, kuid kuna otsustatakse parimal juhul paarikümne tuhande krooni kasutamist, siis kui tõsiselt sellist küsitlust võetakse? Kes teab. Suuremate summade juures tõusetub kindlasti küsimus selgitusest ja kommunikatsioonist (vt veel kord Ero blogi).

Kas kaasav eelarvestamine oleks Sauel võimalik? Arvan, et oleks küll ja seda usub ka meie valimisliit (II, p 7). See ei ole lihtne, seda on väga lihtne vääriti kasutada ning kaasamist vaid mängida. Kui linnavolikogu on huvitatud sellest, et otsused sünniksid kaasates, siis ei saa piirduda vaid kaasava eelarvestamisega, sest siis jõutakse kiiresti tupikusse. Kaasamine ja seda sisulises mõttes peaks olema loomulik hoopis laiemalt.

Sauelt tuleb laiemast kaasamisest viimastel aastatel meelde kehtiva arengukava väljatöötamine. Enne arengukava lõplikku kinnitamist toimus kooli aulas koosolek. Kohal oli sadakond inimest. Subjektiivselt hinnates väga paljut seal väljaöeldut kinnitatud arengukavasse ei jõudnud ning hiljem polnud lugeda ka selgitusi, miks nii läks. Aga kindlasti saab teisiti, saab paremini.

Kaimo Käärmann-Liive