Ero Liivik
Ilmunud 23.12.2004 Maalehes
Saue linn on otsustanud investeerida tulevikku läbi laste.
Saue linnale ÜRO lastefondi UNICEF Eesti esinduse poolt antud lastesõbraliku linna tiitel on ühtviisi nii au kui ka kohustus. Jagaksin selle puhul oma mõtteid sellest, mis siis ikkagi muudab ühe linna lastesõbralikuks.
Tegelikult tuleb täna kõikides Eesti linnades ja valdades olla nii lastesõbralik kui võimalik. Vastasel juhul täitub hiljuti demograaf Kalev Katuse sõnastatud ja samuti ÜRO andmetele tuginev pessimistlik prognoos. Ehk kui sündimus Eestis lähima kümnendi jooksul ei tõuse, siis me rahvusena kaome.
Bussiliiklusest lasteaiakohtadeni
Linna lastesõbralikkust ei peaks kitsalt mõistma kui mänguväljakute, rulluisuteede ja rampide, vaba aja või huvikeskuste ning muu taolise rajamist. Kuigi kõik eelnimetatud asjad on ühes linnas väga tähtsad.
Minu kui linnapea jaoks avaldub lastesõbralikkus eeskätt valikutes, mida linna juhtimisel tuleb iga päev kaaluda. Põhimõtteline hoiak, mida ka teistele omavalitsuste juhtidele soovitan, on toetada alternatiivsete küsimuste puhul rohkem lapsesõbralikke variante.
Teema iseenesest ei pruugigi esmapilgul laste või noortega üksüheselt seostuda – näiteks bussiliikluse korraldus. Aga kahtlemata on selle juures vaja arvestada koolide ja lasteaedade töögraafikuid, rääkimata sõidusoodustuste rakendamisest.
Saue linn on otsustanud investeerida tulevikku läbi laste. Käesoleva aasta lõpus valmib meil lasteaia lisakorpus, kokku on siis Saue linna lasteaias kohti ligi 300. Tundub ehk suurushullustusena linna puhul, kus elanikke veidi üle viie tuhande?
Aga vaadakem asja perspektiivis – Saue on juba sisuliselt muutunud Tallinna eeslinnaks. Ühelt poolt lähedus pealinnale ja teisalt rahulik ning küllaga rohelust pakkuv elukeskkond meelitab lähikümnendil Sauele veel inimesi juurde.
Paljud noored pered aga jätaksid meile kolimata, kui neil puuduks kohapeal lasteaiakoha saamise võimalus. Uus lasteaed peab pakkuma koha aga ka nendele peredele, kes juba lasteaiajärjekorras. Ka meie linna iive on sedavõrd kõrge, et lisanduvad lasteaiakohad on juba hädavajadus.
Kindlasti on Tallinna kui tugeva tõmbekeskuse lähedus Saue noortele ka riskifaktoriks. Peame suutma korraldada teismeliste elu väikelinnas sedavõrd võimalusterohkeks, et neil ei tekiks kiusatust minna pealinna lihtsalt ringi uitama ja aega surnuks lööma. Kust libedale teele sattumiseni jääb vaid mõni samm.
Samas seab väikelinna eelarve noorte- ja lastesõbralikkusele omad piirid. Linnavalitsus peab arvestama ka teiste linnas elavate sotsiaalsete rühmadega, nagu pensionärid või üksikud inimesed.
Tähtis on aga arendada võimalusi, mis eri sotsiaalseid gruppe pigem ühendaks kui eraldaks. Näiteks linnapargi korrastamine, sinna nii istumiseks pinkide kui lastele mänguplatside rajamine on just sedasorti ühenduspaik.
Laste soovid tuleb ära kuulata
Olen igati päri UNICEF Eesti presidendi Elle Kulliga – lastesõbralikkuse arendamiseks pole vaja üksnes suuri rahasummasid, vaid eeskätt häid ideid. Saue linnavalitsus on oma elanike küsitluste ning linna Interneti-kodulehekülje kaudu saanud mitmeid väärt mõtteid, mille teostamise eest nüüd siis linnale ka see tunnustus.
Nii nagu pereski, algab ka linnas lastesõbralikkus laste ja noorte mõtete ning soovide tähelepanelikust ärakuulamisest. Sealt edasi tuleb vaid tegutseda, täis vanemlikku hoolt ja innukust.
reede, 9. oktoober 2009
10. okt. sõidab Sauel Matti buss
Matti Nappus on tellinud Sauele bussi, mis väljub laupäeval linnavalitsuse eest kl 10.30.
Buss sõidab siis Saue teedel-tänavatel ning Matti suhtleb ühistranspordist huvitatud valijaga.
Buss sõidab siis Saue teedel-tänavatel ning Matti suhtleb ühistranspordist huvitatud valijaga.
KULTUURILINN SAUE?
Ilmunud 09.10 Harju Ekspressis
Henn Põlluaas
Saue linnavolikogu arengu-planeerimis ja kultuuri-spordikomisjoni liige
Kirjutasin sellel teemal täpselt neli aastat tagasi Saue Sõnas, kuid kahjuks oleme kultuurilinna tiitlist täna täpselt sama kaugel. Peale raamatukogu ei ole Sauel ühtegi avalikku kultuuriasutust. Puuduvad muuseum, kunstigalerii, kontserdi- ja teatrisaal, kino ja palju muud, mis ühel väikelinnal olemas võiks olla. Puudub isegi linnakeskus, kus eelpoolnimetatud asetseda võiksid.
Nii kasutamegi suures osas naaberlinnades pakutavat. Kuigi paljud maailmamainega muusikud on Sauelgi esinenud ja teatrietendusigi toimub, puuduvad aktiivse tegevuse jaoks võimalused. Gümnaasiumi saal on sedavõrd hõivatud, et vaba aega leida on praktiliselt võimatu, Muusikakooli ehituse, kuhu oli planeeritud kontserdisaal, pani Reformi-IRL´i võimuliit seisma. Kõlakoda on enamiku aastast kasutusest väljas. Kujutav kunst ei leia Sauele üldse teed.
Sauel on vaja oma nägu, millega eristuda. Muusikafestival Visioon on suurepäraseks näiteks, mida nappide vahenditega on võimalik teha. Et seda ja muid üritusi veelgi suurejoonelisemalt korraldada saaks, ei ole utoopia. Näiteks Keila Kultuurikeskus on suutnud vägagi võimsaid projekte läbi viia. Meenutagem Põhjamaade sümfooniaorkestri, segakoor Latvia, kinoekraanide ning erirongidega Keilasse, läbiviidud kontserti. Ütlete, et Sauel ei ole selleks kohta? Just nimelt!
Sauel on vaja kultuurikeskust. Lihtsaim lahendus oleks tühjalt seisva Mööbliaida ärakasutamine. Vähese vaevaga saaks sellest kaasaegse kontserdi-, teatri- ja näitusepaiga, kuhu sobituks ka erinevad huvialategevused. Multifunktsionaalse kultuurikeskuse ehitus peaks olema kindel eesmärk ja paratamatus, mille elluviimiseks tuleb kaasata raha EL struktuurifondidest.
Sauel võiks olla ka muuseum. Koht kuhu külalisi viia, kus tutvustada Saue linna ja ajalugu. Kõige sobilikum selleks on raudteejaam, mis peale mõisa on Saue ajalooliselt tähelepanuväärseim hoone. Eeskujuks võiks olla Nõmme muuseum, mis lisaks ajaloo tutvustamisele täidab näituste, seminaride, kammerkontsertide ja muude ürituste läbiviimise ülesannet. Raudteejaama saab vajadusel laiendada pööningu väljaehitamise ja ka hoonega hästisobiva, stiilse ja modernse juurdeehituse näol. Eesti Raudtee on valmis hoonet linnale andma.
Samm kultuurilinna poole võiks olla ka suviste kunstinädalate korraldamine. Kutsudes siia skulptoreid, nii Eestist kui mujalt, saaksime rahva silme all valmivad tööd seada linna kaunistama. Üritusega võiks siduda erinevaid vabaõhukontserte ja etendusi, näitusi ning muid üritusi, andmaks sellele lisaulatust. Miks mitte korraldada Saue suveteatri festival?
Linnakultuuri juurde kuulub ka miljöö ja linnakujundus. Alustada tuleks väikestest asjadest, mis kaunistavad linnaruumi: lillekastidest, istepinkidest, suuna- ja infoviitade süsteemist, prügikastidest jne. Igaüks, kes on vähegi ringi rännanud teab, kuivõrd olulist osa omab linnamiljöö kauniks ja koduseks muutmisel haljastus ja värvirõõmsad lilled. Mõndagi on tehtud, linnapargiga on alustatud, kuid sellest on vähe.
Peame mõtlema pikas perspektiivis - mis pakub inimestele huvi, mis teeb linnast ligitõmbava. Hädavajalik on linna keskuse väljakujundamine. „Tänu” kunagistele erastamistele on meil kesklinna asemel laod ja angaarid. Keskus vajab erinevaid ärisid, hubaseid kohvikuid, vaba aja veetmise kohti, hotelli jne. Huvitavat ja ilusat arhitektuuri, mida meil pole. Et turistil ja möödasõitjal oleks põhjust Sauele sisse põigata. Et sauelastel endil oleks mõnus ja kodune. Kas linn peaks laod ja nende aluse maa tagasi ostma?
Kultuurne keskkond harib ja kasvatab, tekitab harjumuse tarbida kultuuri ja ka vajaduse seda luua. Lisades võimalusi enda arendamiseks, kasvatame põlvkonda, kes teab mida hinnata ja millest hoiduda. Sellesse investeeritud raha ei ole raisatud raha.
Sauel elab palju toredaid, võimekaid ja intelligentseid inimesi, kellel on kindlasti huvitavaid visioone Saue arendamiseks ja kes heal meelel rakendaks oma ideid. Miks ei võiks Sauest saada ka kultuurilinn?
- - - -
Saue Sõna keeldus H. Põlluaasa kultuuriteemalist artiklit avaldamast väites, et tegemist olevat valimispropagandaga. Tegelik põhjus on ilmselt selles, et autor kuulub valimisliitu Kindlad tegijad- uus tulevik. Samal ajal kui igas lehenumbris avaldatakse võimukoalitsiooni kandidaate kiitvaid kirjutisi ja nende poliitagitsiooni, ei ole sõna saanud ükski vastaskandidaat. Sellega rikutakse linnavalitsuse poolt jämedalt ja järjekindlalt võrdse kohtlemise printsiipi.
(Vaata ka Vabaühenduste manifest 2009. aasta kohalike valimiste eel
kus on muu hulgas kirjas:
· Maksumaksja poolt ülal peetavad meediakanalid peavad olema võrdsetel tingimustel kättesaadavad kõigile valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.
· Avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetus, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.)
Henn Põlluaas
Saue linnavolikogu arengu-planeerimis ja kultuuri-spordikomisjoni liige
Kirjutasin sellel teemal täpselt neli aastat tagasi Saue Sõnas, kuid kahjuks oleme kultuurilinna tiitlist täna täpselt sama kaugel. Peale raamatukogu ei ole Sauel ühtegi avalikku kultuuriasutust. Puuduvad muuseum, kunstigalerii, kontserdi- ja teatrisaal, kino ja palju muud, mis ühel väikelinnal olemas võiks olla. Puudub isegi linnakeskus, kus eelpoolnimetatud asetseda võiksid.
Nii kasutamegi suures osas naaberlinnades pakutavat. Kuigi paljud maailmamainega muusikud on Sauelgi esinenud ja teatrietendusigi toimub, puuduvad aktiivse tegevuse jaoks võimalused. Gümnaasiumi saal on sedavõrd hõivatud, et vaba aega leida on praktiliselt võimatu, Muusikakooli ehituse, kuhu oli planeeritud kontserdisaal, pani Reformi-IRL´i võimuliit seisma. Kõlakoda on enamiku aastast kasutusest väljas. Kujutav kunst ei leia Sauele üldse teed.
Sauel on vaja oma nägu, millega eristuda. Muusikafestival Visioon on suurepäraseks näiteks, mida nappide vahenditega on võimalik teha. Et seda ja muid üritusi veelgi suurejoonelisemalt korraldada saaks, ei ole utoopia. Näiteks Keila Kultuurikeskus on suutnud vägagi võimsaid projekte läbi viia. Meenutagem Põhjamaade sümfooniaorkestri, segakoor Latvia, kinoekraanide ning erirongidega Keilasse, läbiviidud kontserti. Ütlete, et Sauel ei ole selleks kohta? Just nimelt!
Sauel on vaja kultuurikeskust. Lihtsaim lahendus oleks tühjalt seisva Mööbliaida ärakasutamine. Vähese vaevaga saaks sellest kaasaegse kontserdi-, teatri- ja näitusepaiga, kuhu sobituks ka erinevad huvialategevused. Multifunktsionaalse kultuurikeskuse ehitus peaks olema kindel eesmärk ja paratamatus, mille elluviimiseks tuleb kaasata raha EL struktuurifondidest.
Sauel võiks olla ka muuseum. Koht kuhu külalisi viia, kus tutvustada Saue linna ja ajalugu. Kõige sobilikum selleks on raudteejaam, mis peale mõisa on Saue ajalooliselt tähelepanuväärseim hoone. Eeskujuks võiks olla Nõmme muuseum, mis lisaks ajaloo tutvustamisele täidab näituste, seminaride, kammerkontsertide ja muude ürituste läbiviimise ülesannet. Raudteejaama saab vajadusel laiendada pööningu väljaehitamise ja ka hoonega hästisobiva, stiilse ja modernse juurdeehituse näol. Eesti Raudtee on valmis hoonet linnale andma.
Samm kultuurilinna poole võiks olla ka suviste kunstinädalate korraldamine. Kutsudes siia skulptoreid, nii Eestist kui mujalt, saaksime rahva silme all valmivad tööd seada linna kaunistama. Üritusega võiks siduda erinevaid vabaõhukontserte ja etendusi, näitusi ning muid üritusi, andmaks sellele lisaulatust. Miks mitte korraldada Saue suveteatri festival?
Linnakultuuri juurde kuulub ka miljöö ja linnakujundus. Alustada tuleks väikestest asjadest, mis kaunistavad linnaruumi: lillekastidest, istepinkidest, suuna- ja infoviitade süsteemist, prügikastidest jne. Igaüks, kes on vähegi ringi rännanud teab, kuivõrd olulist osa omab linnamiljöö kauniks ja koduseks muutmisel haljastus ja värvirõõmsad lilled. Mõndagi on tehtud, linnapargiga on alustatud, kuid sellest on vähe.
Peame mõtlema pikas perspektiivis - mis pakub inimestele huvi, mis teeb linnast ligitõmbava. Hädavajalik on linna keskuse väljakujundamine. „Tänu” kunagistele erastamistele on meil kesklinna asemel laod ja angaarid. Keskus vajab erinevaid ärisid, hubaseid kohvikuid, vaba aja veetmise kohti, hotelli jne. Huvitavat ja ilusat arhitektuuri, mida meil pole. Et turistil ja möödasõitjal oleks põhjust Sauele sisse põigata. Et sauelastel endil oleks mõnus ja kodune. Kas linn peaks laod ja nende aluse maa tagasi ostma?
Kultuurne keskkond harib ja kasvatab, tekitab harjumuse tarbida kultuuri ja ka vajaduse seda luua. Lisades võimalusi enda arendamiseks, kasvatame põlvkonda, kes teab mida hinnata ja millest hoiduda. Sellesse investeeritud raha ei ole raisatud raha.
Sauel elab palju toredaid, võimekaid ja intelligentseid inimesi, kellel on kindlasti huvitavaid visioone Saue arendamiseks ja kes heal meelel rakendaks oma ideid. Miks ei võiks Sauest saada ka kultuurilinn?
- - - -
Saue Sõna keeldus H. Põlluaasa kultuuriteemalist artiklit avaldamast väites, et tegemist olevat valimispropagandaga. Tegelik põhjus on ilmselt selles, et autor kuulub valimisliitu Kindlad tegijad- uus tulevik. Samal ajal kui igas lehenumbris avaldatakse võimukoalitsiooni kandidaate kiitvaid kirjutisi ja nende poliitagitsiooni, ei ole sõna saanud ükski vastaskandidaat. Sellega rikutakse linnavalitsuse poolt jämedalt ja järjekindlalt võrdse kohtlemise printsiipi.
(Vaata ka Vabaühenduste manifest 2009. aasta kohalike valimiste eel
kus on muu hulgas kirjas:
· Maksumaksja poolt ülal peetavad meediakanalid peavad olema võrdsetel tingimustel kättesaadavad kõigile valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.
· Avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetus, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.)
kolmapäev, 7. oktoober 2009
VABAÜHENDUSTE MANIFEST 2009. AASTA KOHALIKE VALIMISTE EEL
Eesti vabaühendused pöörduvad kohalikesse volikogudesse kandideerijate poole ettepanekutega tegevusteks, mida nad valituks osutununa saavad omalt poolt ette võtta, et aidata kaasa vabaühenduste ja kodanikuühiskonna tugevnemisele ning ühenduste ja omavalitsuste koostöö paranemisele.
Vabaühendused ei pürgi asendama esindusdemokraatiat ega vaidlusta valitud võimuesindajate kohustust ja õigust otsuseid teha. Teame hästi, et ühiskonnas on erinevaid huve ning ükski grupp ei saa pretendeerida absoluutse tõe esindamisele. Küll aga olemekindlad, et meie kogemused, teadmised ja oskused saavad olla abiks kohaliku omavalitsuse töös ning koos tegutsedes suudame oma kodukoha elu paremaks muuta.
Manifesti esimeseks osaks on hea valimistava, mille järgimine aitab kaasa ausale valimisvõitlusele ning võimaldab valijatel teha asjatundlik valik erinevate platvormide ja kandidaatide vahel.
Teises osas teeme ettepanekuid tegevusteks, mis aitavad kaasa kodanikuühiskonna ja vabaühenduste tugevnemisele ning omavalitsuste ja ühenduste koostööle. EMSLi eestvedamisel ja teisi vabaühendusi kaasates on koostatud üle-eestilised soovitused kõigile omavalitsustele ning mitmetes linnades ja valdades on kohalikud ühendused lisanud omapoolseid ettepanekuid.
Oleme valmis kohtuma kõigi kandidaatidega, et ettepanekuid lähemalt selgitada ja arutada, ning loodame, et hea koostöö jääb püsima ka pärast valimisi.
1. HEA VALIMISTAVA
Valimiskampaania rahastamine on läbipaistev
· Kõik valimiskampaaniaga seotud kulud rahastatakse üksnes erakonna, valimisliidu või kandidaadi eelarve kaudu, mis avalikustatakse pärast valimisi.
Avalikku võimu ei kuritarvitata
· Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias.
· Maksumaksja poolt ülal peetavad meediakanalid peavad olema võrdsetel tingimustel kättesaadavad kõigile valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.
· Avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetus, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.
Valimiskampaania keskendub sisulistele küsimustele
· Valimiskampaania teemaringi määrab ühiskondlik olulisus, mitte lihtsus ja atraktiivsus
· Hoidutakse valijate hirmutamisest ja äraostmisest ning rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse kaudu vastuseisu õhutamisest
· Valimisreklaamile eelistatakse kampaanias kohtumisi valijatega, väitlusi, artikleid ja vestlussaateid.
· Valimislubadused on seotud valitava esinduskogu pädevusega, keskenduvad enam plaanitavale poliitikale, mitte mõne konkreetse isiku või grupi headele või halbadele omadustele
· Rahaliselt hinnatava valimislubaduse puhul tuuakse välja nende maksumus ja tuluallikas
Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud
· Kandidaadid ei varja oma erakondlikku kuuluvust ega poliitilisi vaateid, samuti seotust erinevate huvigruppidega
· Valimisnimekirja kantud kandidaadid teatavad hiljemalt aktiivse valimisagitatsiooni alguseks avalikult, kas nad asuvad valituks osutumise korral esinduskogusse tööle.
2. VABAÜHENDUSTE JA OMAVALITSUSTE KOOSTÖÖ
On väga oluline, et vabaühenduste ja omavalitsuste koostöö ei tugineks isiklikele või poliitilistele suhetele, vaid ühtsetele läbi arutatud ja kokku lepitud põhimõtetele. Pidades silmas aktiivsete kodanike pealekasvu, tuleks erilist rõhku pöörata noorte osaluse ja omaalgatuse soodustamisele, sh. õpilasesinduste ja noorteühingute toetamisele.
Kaasamine
Vabaühendustel on teadmisi, oskusi ja kogemusi, mille arvestamine võimaldab teha paremaid otsuseid, vältida vigu ja saavutada nende inimeste toetust, kellest sõltub otsuste elluviimise edukus. Kaasamine ei tähenda üksnes informeerimist, vaid ka teise poole ettepanekute vastu huvi tundmist, kuulamist ja arvestamist. Eriti oluline on kaasamine arengukavade, planeeringute, eelarvete ja teiste otsuste tegemisel, millel on pikaajaline mõju kohalikule elule.
Meie ettepanekud:
· Koostöös vabaühendustega leppida igas linnas ja vallas kokku reeglites, kuidas toimub avalikkuse ja ühenduste kaasamine omavalitsuse otsustesse ning teha need reeglid avalikuks. Eeskuju saab võtta kaasamise heast tavast (www.ngo.ee/kaasamine).
· Luua volikogu juurde töögruppe, nagu külavanemate ümarlaud, noorte- või eakate volikogud vms, kellega läbi arutada neid puudutavad otsused. Kaasata volikogu komisjonidesse ka ühenduste esindajaid.
· Kaasamisel pidada eriliselt silmas vähemate osalemisvõimalustega inimesi (nt. keskusest kaugemal elavate või puuetega inimeste ligipääs). Kasutada erinevaid kaasamismeetodeid, loomaks eri vajadustele ja võimalustele vastavaid osalemise viise ning ergutamaks osalemist.
Avalike teenuste lepinguline üleandmine
Esindades ise sihtgruppe, kes vastavat teenust tarbivad, on vabaühendused sageli kompetentsemad, inimlähedasemad ja paindlikumad organisatsioonid teenuste pakkumiseks. Motiveeritud ühenduste abil on võimalik mitmeid vajalikke teenuseid säilitada või taastada ning tagada hea kvaliteet mõistliku hinnaga.
Meie ettepanekud:
· Koostöös vabaühendustega selgitada välja vajadused ja nõudluse ulatus vajalike teenuste osas, analüüsida, milliseid teenuseid saab ja oleks vaja lepinguliselt ühendustele üle anda ning sõlmida vastavad kokkulepped.
· Koostöös vabaühendustega koostada avalike teenuste üleandmise põhimõtted ja teha need avalikuks. Eeskuju saab võtta avalike teenuste üleandmise heast tavast (www.ngo.ee/teenused).
· Aidata kaasa rahastusvõimaluste, ruumide ja inventari leidmiseks uute avalike teenuste väljatöötamisel. Samuti nõustada äriplaani koostamist või abistada juriidilistes küsimustes.
Vabaühenduste tegevuste rahastamine
Vabaühendused saavad oma tegevusteks raha erinevatest allikatest: liikmemaksudest, annetustest, toodete või teenuste müügist, projekti- ja tegevustoetustest jms. Kui ühenduse tegevus teenib avalikke huvisid, on õige ja vajalik selle toetamine avaliku võimu eelarvest.
Meie ettepanekud:
· Koostöös vabaühendustega leppida kokku rahastamise põhimõtted ja teha need avalikuks. Eeskuju saab võtta rahastamise hea tava tööversioonist (www.ngo.ee/rahastamine).
· Lisaks ühenduste projektirahastamisele töötada välja tegevustoetuste eraldamise kord, millega aidata kaasa organisatsioonide tegutsemissuutlikkuse kasvule.
· Avalikustada omavalitsuse kodulehel kõik vabaühendustele tehtud rahaeraldised koos hilisema aruandlusega, tagamaks läbipaistvust ja avalikkuse kontrolli.
Muud toetustegevused
Meie ettepanekud:
· Luua andmebaas kõigist vallas või linnas tegutsevatest vabaühendustest, sh. seltsingutest, koos nende tegevusala ja kontaktandmetega ning teha see omavalitsuse kodulehel avalikuks.
· Luua vabaühendustele võimalus kajastada oma tegevusi kohaliku omavalitsuse infokanalites (kodulehekülg, valla- või linnaleht jms)
· Kiita ja tunnustada tegusamaid vabaühendusi ja tuua neid avalikult eeskujuks, et innustada üha enamaid kogukondi tegutsema.
· Määrata kindel töötaja, kelle ülesandeks on kaasamise korraldamine omavalitsuse otsuste vastuvõtmisse ning muu suhtlemine vabaühendustega, välistamaks inimeste jooksutamist ja segadusi info liikumisega.
· Informeerida ja koolitada ametnikke ja volikogu liikmeid vabaühenduste olemuse, tegutsemise ja paremate praktikate osas, korraldada ühiseid ettevõtmisi, mille käigus on nii omavalitsusel kui ka ühendustel võimalik teise poole tööga kursis olla.
· Korraldada tõhusat infovahetust: selgitada vabaühendustele, millised on erinevate valdkondade riiklikud suundumused ning viia kohalike ühenduste ja kogukondade vajaduste kohta informatsiooni riiklikule tasandile.
· Lähtuda ühendustega koostööd tehes põhimõttest „usalda, aga kontrolli“, mis tähendab bürokraatia vähendamist nõuete osas, samal ajal tundes huvi nende ettevõtmiste suhtes. Vabaühendused ja kogukonnad on tegusad ja abivalmid, kui neid rohkem usaldada ja nende tegemisi moraalselt toetada. Huvi ülesnäitamine kohaliku omavalitsuse poolt annab tuge ühenduste ettevõtmistele.
Vabaühendused ei pürgi asendama esindusdemokraatiat ega vaidlusta valitud võimuesindajate kohustust ja õigust otsuseid teha. Teame hästi, et ühiskonnas on erinevaid huve ning ükski grupp ei saa pretendeerida absoluutse tõe esindamisele. Küll aga olemekindlad, et meie kogemused, teadmised ja oskused saavad olla abiks kohaliku omavalitsuse töös ning koos tegutsedes suudame oma kodukoha elu paremaks muuta.
Manifesti esimeseks osaks on hea valimistava, mille järgimine aitab kaasa ausale valimisvõitlusele ning võimaldab valijatel teha asjatundlik valik erinevate platvormide ja kandidaatide vahel.
Teises osas teeme ettepanekuid tegevusteks, mis aitavad kaasa kodanikuühiskonna ja vabaühenduste tugevnemisele ning omavalitsuste ja ühenduste koostööle. EMSLi eestvedamisel ja teisi vabaühendusi kaasates on koostatud üle-eestilised soovitused kõigile omavalitsustele ning mitmetes linnades ja valdades on kohalikud ühendused lisanud omapoolseid ettepanekuid.
Oleme valmis kohtuma kõigi kandidaatidega, et ettepanekuid lähemalt selgitada ja arutada, ning loodame, et hea koostöö jääb püsima ka pärast valimisi.
1. HEA VALIMISTAVA
Valimiskampaania rahastamine on läbipaistev
· Kõik valimiskampaaniaga seotud kulud rahastatakse üksnes erakonna, valimisliidu või kandidaadi eelarve kaudu, mis avalikustatakse pärast valimisi.
Avalikku võimu ei kuritarvitata
· Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias.
· Maksumaksja poolt ülal peetavad meediakanalid peavad olema võrdsetel tingimustel kättesaadavad kõigile valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.
· Avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetus, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.
Valimiskampaania keskendub sisulistele küsimustele
· Valimiskampaania teemaringi määrab ühiskondlik olulisus, mitte lihtsus ja atraktiivsus
· Hoidutakse valijate hirmutamisest ja äraostmisest ning rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse kaudu vastuseisu õhutamisest
· Valimisreklaamile eelistatakse kampaanias kohtumisi valijatega, väitlusi, artikleid ja vestlussaateid.
· Valimislubadused on seotud valitava esinduskogu pädevusega, keskenduvad enam plaanitavale poliitikale, mitte mõne konkreetse isiku või grupi headele või halbadele omadustele
· Rahaliselt hinnatava valimislubaduse puhul tuuakse välja nende maksumus ja tuluallikas
Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud
· Kandidaadid ei varja oma erakondlikku kuuluvust ega poliitilisi vaateid, samuti seotust erinevate huvigruppidega
· Valimisnimekirja kantud kandidaadid teatavad hiljemalt aktiivse valimisagitatsiooni alguseks avalikult, kas nad asuvad valituks osutumise korral esinduskogusse tööle.
2. VABAÜHENDUSTE JA OMAVALITSUSTE KOOSTÖÖ
On väga oluline, et vabaühenduste ja omavalitsuste koostöö ei tugineks isiklikele või poliitilistele suhetele, vaid ühtsetele läbi arutatud ja kokku lepitud põhimõtetele. Pidades silmas aktiivsete kodanike pealekasvu, tuleks erilist rõhku pöörata noorte osaluse ja omaalgatuse soodustamisele, sh. õpilasesinduste ja noorteühingute toetamisele.
Kaasamine
Vabaühendustel on teadmisi, oskusi ja kogemusi, mille arvestamine võimaldab teha paremaid otsuseid, vältida vigu ja saavutada nende inimeste toetust, kellest sõltub otsuste elluviimise edukus. Kaasamine ei tähenda üksnes informeerimist, vaid ka teise poole ettepanekute vastu huvi tundmist, kuulamist ja arvestamist. Eriti oluline on kaasamine arengukavade, planeeringute, eelarvete ja teiste otsuste tegemisel, millel on pikaajaline mõju kohalikule elule.
Meie ettepanekud:
· Koostöös vabaühendustega leppida igas linnas ja vallas kokku reeglites, kuidas toimub avalikkuse ja ühenduste kaasamine omavalitsuse otsustesse ning teha need reeglid avalikuks. Eeskuju saab võtta kaasamise heast tavast (www.ngo.ee/kaasamine).
· Luua volikogu juurde töögruppe, nagu külavanemate ümarlaud, noorte- või eakate volikogud vms, kellega läbi arutada neid puudutavad otsused. Kaasata volikogu komisjonidesse ka ühenduste esindajaid.
· Kaasamisel pidada eriliselt silmas vähemate osalemisvõimalustega inimesi (nt. keskusest kaugemal elavate või puuetega inimeste ligipääs). Kasutada erinevaid kaasamismeetodeid, loomaks eri vajadustele ja võimalustele vastavaid osalemise viise ning ergutamaks osalemist.
Avalike teenuste lepinguline üleandmine
Esindades ise sihtgruppe, kes vastavat teenust tarbivad, on vabaühendused sageli kompetentsemad, inimlähedasemad ja paindlikumad organisatsioonid teenuste pakkumiseks. Motiveeritud ühenduste abil on võimalik mitmeid vajalikke teenuseid säilitada või taastada ning tagada hea kvaliteet mõistliku hinnaga.
Meie ettepanekud:
· Koostöös vabaühendustega selgitada välja vajadused ja nõudluse ulatus vajalike teenuste osas, analüüsida, milliseid teenuseid saab ja oleks vaja lepinguliselt ühendustele üle anda ning sõlmida vastavad kokkulepped.
· Koostöös vabaühendustega koostada avalike teenuste üleandmise põhimõtted ja teha need avalikuks. Eeskuju saab võtta avalike teenuste üleandmise heast tavast (www.ngo.ee/teenused).
· Aidata kaasa rahastusvõimaluste, ruumide ja inventari leidmiseks uute avalike teenuste väljatöötamisel. Samuti nõustada äriplaani koostamist või abistada juriidilistes küsimustes.
Vabaühenduste tegevuste rahastamine
Vabaühendused saavad oma tegevusteks raha erinevatest allikatest: liikmemaksudest, annetustest, toodete või teenuste müügist, projekti- ja tegevustoetustest jms. Kui ühenduse tegevus teenib avalikke huvisid, on õige ja vajalik selle toetamine avaliku võimu eelarvest.
Meie ettepanekud:
· Koostöös vabaühendustega leppida kokku rahastamise põhimõtted ja teha need avalikuks. Eeskuju saab võtta rahastamise hea tava tööversioonist (www.ngo.ee/rahastamine).
· Lisaks ühenduste projektirahastamisele töötada välja tegevustoetuste eraldamise kord, millega aidata kaasa organisatsioonide tegutsemissuutlikkuse kasvule.
· Avalikustada omavalitsuse kodulehel kõik vabaühendustele tehtud rahaeraldised koos hilisema aruandlusega, tagamaks läbipaistvust ja avalikkuse kontrolli.
Muud toetustegevused
Meie ettepanekud:
· Luua andmebaas kõigist vallas või linnas tegutsevatest vabaühendustest, sh. seltsingutest, koos nende tegevusala ja kontaktandmetega ning teha see omavalitsuse kodulehel avalikuks.
· Luua vabaühendustele võimalus kajastada oma tegevusi kohaliku omavalitsuse infokanalites (kodulehekülg, valla- või linnaleht jms)
· Kiita ja tunnustada tegusamaid vabaühendusi ja tuua neid avalikult eeskujuks, et innustada üha enamaid kogukondi tegutsema.
· Määrata kindel töötaja, kelle ülesandeks on kaasamise korraldamine omavalitsuse otsuste vastuvõtmisse ning muu suhtlemine vabaühendustega, välistamaks inimeste jooksutamist ja segadusi info liikumisega.
· Informeerida ja koolitada ametnikke ja volikogu liikmeid vabaühenduste olemuse, tegutsemise ja paremate praktikate osas, korraldada ühiseid ettevõtmisi, mille käigus on nii omavalitsusel kui ka ühendustel võimalik teise poole tööga kursis olla.
· Korraldada tõhusat infovahetust: selgitada vabaühendustele, millised on erinevate valdkondade riiklikud suundumused ning viia kohalike ühenduste ja kogukondade vajaduste kohta informatsiooni riiklikule tasandile.
· Lähtuda ühendustega koostööd tehes põhimõttest „usalda, aga kontrolli“, mis tähendab bürokraatia vähendamist nõuete osas, samal ajal tundes huvi nende ettevõtmiste suhtes. Vabaühendused ja kogukonnad on tegusad ja abivalmid, kui neid rohkem usaldada ja nende tegemisi moraalselt toetada. Huvi ülesnäitamine kohaliku omavalitsuse poolt annab tuge ühenduste ettevõtmistele.
teisipäev, 6. oktoober 2009
Poliitilisest vastutusest
Henn Põlluaas
Saue linnavolikogu arengu-planeerimis- ja kultuuri-spordikomisjoni liige
Peale eurovalimisi, kus erakonnad pidid taluma häbistavat allajäämist kahele sõltumatule üksikkandidaadile, kerkis diskussioon omavalitsuste apoliitilisest juhtimisest laiemalt. Suurparteid on seda ideed igati naeruvääristada püüdnud. Enamasti on välja tuldud väitega: kui puudub parteiline/poliitiline juhtimine, puuduvat ka vastutus.
Mida kujutab endast siis poliitiline vastutus, kuidas see on sätestatud ja rakendatud? Vastavat seadusetähte otsida pole mõtet. Parteid on „unustanud“, et mitte ühegi tasandi rahvaesindajad, ei omavalitsustes ega Riigikogus, ei vastuta poliitiliselt millegi eest. Seaduse järgi ei ole nad seotud oma mandaadiga ega ole ka tagasikutsutavad. Kuni nende tegevuses ei ole tuvastatud kuritegelikke elemente võivad nad teha tobedaid ja kahjulikke otsuseid ning rikkuda oma lubadusi kuitahes palju. Poliitilise vastutuse mehhanism tagasisidena, tulenedes valimistsükli perioodist, on iseenesest niivõrd hilinev, et ta lihtsalt ei tööta. Pealegi mängivad kõik parteid valimistel just nimelt unustusele ja valijate võitmisele uute mesijuttudega.
Kuna juhtimine on oma olemuselt professionaalne tegevus ükskõik millises valdkonnas, peaksime küsima: millised on parteilaste kui omavalitsusjuhtide professionaalsed omadused võrreldes mitteparteilastega? Kas partei liikmelisus annab a`priori midagi juurde? Annab aususe, tarkuse ja südametunnistuse? Loomulikult mitte. See annab hoopis võimaluse kanda halvad otsused ja kompetentsipuuduse parteipoliitika või peakontori tahte arvele ja vastupidi. Tagajärjeks on vastutamatus, poliitilistel või selle taha varjatud isiklikel eesmärkidel läbiviidud umbusaldusavaldused ja võimupöörded. Ükski valimisliit ei saa kõrgemate jõudude selja taha pugeda.
Tegelikkuses ei ole parteilis-poliitiline vastutus midagi muud kui vastutus ainult oma erakonna propagandaliinist ja apologeetikast kinnipidamise eest. Tegeliku vastutusega küündimatuse, lauslolluste või tegematajätmiste eest pole sel absoluutselt mingit pistmist. Näiteid poliitilise vastutuse võtmisest leiab pea kahekümne iseseisvusaasta jooksul vaid üksikud, sedagi mitte parteitasandil vaid vaid mõne üksiku parteiliikme poolt.
Parteide legitiimsus ja vastutus rahva ees ei ole suurem valimisliitude või üksikkandidaatide omast. Vastupidi, valimisliidud on vabad peakorterite poliitilisest survest ning saavad lähtuda vaid kohalikest oludest ja vajadustest. Väga paljusid Eesti omavalitsusi juhivad edukalt just nimelt valimisliidud. Lõppkokkuvõttes on omavalitsuste arengu ja asjaajamise tagamisel tähtis kompetentsus, professionaalsus ja juhtide head isikuomadused, mitte parteiline kuuluvus, mis toob endaga kaasa hoopis igapäevaelu politiseerimise ja sundparteistamise, mille tagajärjed on hästi nähtavad ka Sauel.
Diskussiooni apoliitilist juhtimisest liitus suvel Andres Herkel, kes tõi Delfis esile praeguse sundparteistumise ja ametnikkonna ülepolitiseerituse negatiivsed küljed. Sellega tuleb igati nõustuda. Igapäevaelu ja asjaajamise politiseerimine ei ole normaalne. Valimisliitude poolt sellist ohtu ei varitse. Herkeli sõnul tuleks Eestile kasuks see, kui võimalikult palju kodanikke astuks erakondade liikmeks, lööks kaasa nende poliitika kujundamises, muutes sellega erakonnad ja erakonnasisese demokraatia tõsiseltvõetavaks.
Osaliselt on tal õigus. Kõigi parteide liikmete arv kokku moodustab kodanikkonnast vaid tühise osa. Valdav enamus rahvast on apoliitiline. Erakonnad omaksid suuremat kaalu ja oleksid tõsiseltvõetavamad, kui neisse kuuluks enam inimesi. Teisalt puudub aga igasugune alus arvata, et juhtimine muutuks sellest demokraatlikumaks, sest kes on neil seni keelanud olla demokraatlik. Tänased erakonnad on näidanud hoopis oma partokraatialembust ning pahatihti võimetust või tahtmatust tegeleda Eesti riigi, rahva ja kohalike huvide kaitsmisega. Prevaleerivaks on muutunud parteide ja -ladvikute ning neisse kuuluvate omavalitsusjuhtide eri- ja erahuvid. Nii kohalikul kui riiklikul tasandi tehakse kõik, et pääseda võimu ja raha juurde. Raha muudetakse jälle võimuks ja võim rahaks. Näite otsimiseks ei ole taas vaja Sauelt kaugemale minna - terve linn on muudetud teatud parteilis-poliitilise kildkonna rahasampoks.
Et võimule pääseda peavad erakonnad saama võimalikult paljude kodanike hääled. Kodanikkond on aga piiratud, nende eelistused välja kujunenud ning rohkem kui kolmandik ei poolda ühtegi erakonda. Kus peitub väljapääs? Suurparteid on leidnud selle valimisliitude keelustamises Riigikogu valimistel (KOV tasandil kukkus see õiguskantsleri vastuseisu tõttu läbi) ja kodanikkonna laiendamises kodakondsuse valikuta jagamise teel. Üheksakümnendate aastate algusest on kasvatatud valijate arvu tervelt kolmandiku võrra. Tegelikkuses on sellega kasvanud peamiselt Keskerakonna elektoraat, kellel on venelaste seas üle 80% toetus.
Kohalike omavalitsuste tasandil on mindud veelgi kaugemale - KOV valimistel võivad osaleda ka välismaaalased, eeskätt meie suhtes vaenulikult käituva Venemaa kodanikud ning kandideerijatel ei ole kohustuslik osata eesti keeltki. Valimisõigus on ka nn. kodakondsuseta isikutel, kes näitavad tahtmatust olla Eesti kodanikud, kuid vankumatut tahet saada osa kodanikele mõeldud õigustest ja hüvedest. Muuseas, rahvusvaheliste seaduste järgi on ka nemad Vene kodanikud. Seega on valimisõigus ca. kahesaja viiekümnel tuhandel Vene kodanikul. Lätis näiteks sellist praktikat ei tunta.
Kõikjal ei ole selle tagajärjed tuntavad, ka Sauel mitte, kuid, “tänu” sellele on Kirde-Eesti linnade ja meie pealinna volikogud paika pandud eeskätt välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde enam kohta isegi erakondadele, kes kehtiva korra on kehtestanud. Kui Eesti kodanikud ei vali oma kohalike omavalitsuste juhtegi enam ise, kui kaua saame siis veel rääkida rahvusriigist ja enesemääramisõigusest? Kas tõesti räägib sellise olukorra tekitamine parteide poliitilisest vastutusest?
Poliitilisest vastutusest kõikidel tasanditel saame rääkida vaid siis, kui vastutusevõtjad on ausad, eetilised ja moraalsed inimesed. Kes ei poe kellegi ega millegi taha ning tahavad teha oma tööd parimal võimalikul viisil. Väites, et valimisliitudel puuduvat vastutus, tähendab kõigi neisse kuuluvate inimeste ja nende valijate tembeldamist vastutustundetuteks. See ei pea paika. Pigem kõneleb valimisliitude rohkus ja edu valijate rahulolematusest olemasolevate parteide ja nende vastutamatusega.
Seda näitab ka statistika. 18. oktoobril toimuvatel KOV valimistel osaleb 336 valimisliitu ehk 150 võrra enam kui 2005. aastal. Aastal 2005 kogusid valimisliidud 20% häältest (Reformierakond näiteks 16,9%). Korrelatsioonis valimisliitude arvu kasvuga on erinevate arvamusküsitluste andmetel kasvanud ka inimeste toetus valimisliitudele. Käes on muutuste aeg.
Saue linnavolikogu arengu-planeerimis- ja kultuuri-spordikomisjoni liige
Peale eurovalimisi, kus erakonnad pidid taluma häbistavat allajäämist kahele sõltumatule üksikkandidaadile, kerkis diskussioon omavalitsuste apoliitilisest juhtimisest laiemalt. Suurparteid on seda ideed igati naeruvääristada püüdnud. Enamasti on välja tuldud väitega: kui puudub parteiline/poliitiline juhtimine, puuduvat ka vastutus.
Mida kujutab endast siis poliitiline vastutus, kuidas see on sätestatud ja rakendatud? Vastavat seadusetähte otsida pole mõtet. Parteid on „unustanud“, et mitte ühegi tasandi rahvaesindajad, ei omavalitsustes ega Riigikogus, ei vastuta poliitiliselt millegi eest. Seaduse järgi ei ole nad seotud oma mandaadiga ega ole ka tagasikutsutavad. Kuni nende tegevuses ei ole tuvastatud kuritegelikke elemente võivad nad teha tobedaid ja kahjulikke otsuseid ning rikkuda oma lubadusi kuitahes palju. Poliitilise vastutuse mehhanism tagasisidena, tulenedes valimistsükli perioodist, on iseenesest niivõrd hilinev, et ta lihtsalt ei tööta. Pealegi mängivad kõik parteid valimistel just nimelt unustusele ja valijate võitmisele uute mesijuttudega.
Kuna juhtimine on oma olemuselt professionaalne tegevus ükskõik millises valdkonnas, peaksime küsima: millised on parteilaste kui omavalitsusjuhtide professionaalsed omadused võrreldes mitteparteilastega? Kas partei liikmelisus annab a`priori midagi juurde? Annab aususe, tarkuse ja südametunnistuse? Loomulikult mitte. See annab hoopis võimaluse kanda halvad otsused ja kompetentsipuuduse parteipoliitika või peakontori tahte arvele ja vastupidi. Tagajärjeks on vastutamatus, poliitilistel või selle taha varjatud isiklikel eesmärkidel läbiviidud umbusaldusavaldused ja võimupöörded. Ükski valimisliit ei saa kõrgemate jõudude selja taha pugeda.
Tegelikkuses ei ole parteilis-poliitiline vastutus midagi muud kui vastutus ainult oma erakonna propagandaliinist ja apologeetikast kinnipidamise eest. Tegeliku vastutusega küündimatuse, lauslolluste või tegematajätmiste eest pole sel absoluutselt mingit pistmist. Näiteid poliitilise vastutuse võtmisest leiab pea kahekümne iseseisvusaasta jooksul vaid üksikud, sedagi mitte parteitasandil vaid vaid mõne üksiku parteiliikme poolt.
Parteide legitiimsus ja vastutus rahva ees ei ole suurem valimisliitude või üksikkandidaatide omast. Vastupidi, valimisliidud on vabad peakorterite poliitilisest survest ning saavad lähtuda vaid kohalikest oludest ja vajadustest. Väga paljusid Eesti omavalitsusi juhivad edukalt just nimelt valimisliidud. Lõppkokkuvõttes on omavalitsuste arengu ja asjaajamise tagamisel tähtis kompetentsus, professionaalsus ja juhtide head isikuomadused, mitte parteiline kuuluvus, mis toob endaga kaasa hoopis igapäevaelu politiseerimise ja sundparteistamise, mille tagajärjed on hästi nähtavad ka Sauel.
Diskussiooni apoliitilist juhtimisest liitus suvel Andres Herkel, kes tõi Delfis esile praeguse sundparteistumise ja ametnikkonna ülepolitiseerituse negatiivsed küljed. Sellega tuleb igati nõustuda. Igapäevaelu ja asjaajamise politiseerimine ei ole normaalne. Valimisliitude poolt sellist ohtu ei varitse. Herkeli sõnul tuleks Eestile kasuks see, kui võimalikult palju kodanikke astuks erakondade liikmeks, lööks kaasa nende poliitika kujundamises, muutes sellega erakonnad ja erakonnasisese demokraatia tõsiseltvõetavaks.
Osaliselt on tal õigus. Kõigi parteide liikmete arv kokku moodustab kodanikkonnast vaid tühise osa. Valdav enamus rahvast on apoliitiline. Erakonnad omaksid suuremat kaalu ja oleksid tõsiseltvõetavamad, kui neisse kuuluks enam inimesi. Teisalt puudub aga igasugune alus arvata, et juhtimine muutuks sellest demokraatlikumaks, sest kes on neil seni keelanud olla demokraatlik. Tänased erakonnad on näidanud hoopis oma partokraatialembust ning pahatihti võimetust või tahtmatust tegeleda Eesti riigi, rahva ja kohalike huvide kaitsmisega. Prevaleerivaks on muutunud parteide ja -ladvikute ning neisse kuuluvate omavalitsusjuhtide eri- ja erahuvid. Nii kohalikul kui riiklikul tasandi tehakse kõik, et pääseda võimu ja raha juurde. Raha muudetakse jälle võimuks ja võim rahaks. Näite otsimiseks ei ole taas vaja Sauelt kaugemale minna - terve linn on muudetud teatud parteilis-poliitilise kildkonna rahasampoks.
Et võimule pääseda peavad erakonnad saama võimalikult paljude kodanike hääled. Kodanikkond on aga piiratud, nende eelistused välja kujunenud ning rohkem kui kolmandik ei poolda ühtegi erakonda. Kus peitub väljapääs? Suurparteid on leidnud selle valimisliitude keelustamises Riigikogu valimistel (KOV tasandil kukkus see õiguskantsleri vastuseisu tõttu läbi) ja kodanikkonna laiendamises kodakondsuse valikuta jagamise teel. Üheksakümnendate aastate algusest on kasvatatud valijate arvu tervelt kolmandiku võrra. Tegelikkuses on sellega kasvanud peamiselt Keskerakonna elektoraat, kellel on venelaste seas üle 80% toetus.
Kohalike omavalitsuste tasandil on mindud veelgi kaugemale - KOV valimistel võivad osaleda ka välismaaalased, eeskätt meie suhtes vaenulikult käituva Venemaa kodanikud ning kandideerijatel ei ole kohustuslik osata eesti keeltki. Valimisõigus on ka nn. kodakondsuseta isikutel, kes näitavad tahtmatust olla Eesti kodanikud, kuid vankumatut tahet saada osa kodanikele mõeldud õigustest ja hüvedest. Muuseas, rahvusvaheliste seaduste järgi on ka nemad Vene kodanikud. Seega on valimisõigus ca. kahesaja viiekümnel tuhandel Vene kodanikul. Lätis näiteks sellist praktikat ei tunta.
Kõikjal ei ole selle tagajärjed tuntavad, ka Sauel mitte, kuid, “tänu” sellele on Kirde-Eesti linnade ja meie pealinna volikogud paika pandud eeskätt välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde enam kohta isegi erakondadele, kes kehtiva korra on kehtestanud. Kui Eesti kodanikud ei vali oma kohalike omavalitsuste juhtegi enam ise, kui kaua saame siis veel rääkida rahvusriigist ja enesemääramisõigusest? Kas tõesti räägib sellise olukorra tekitamine parteide poliitilisest vastutusest?
Poliitilisest vastutusest kõikidel tasanditel saame rääkida vaid siis, kui vastutusevõtjad on ausad, eetilised ja moraalsed inimesed. Kes ei poe kellegi ega millegi taha ning tahavad teha oma tööd parimal võimalikul viisil. Väites, et valimisliitudel puuduvat vastutus, tähendab kõigi neisse kuuluvate inimeste ja nende valijate tembeldamist vastutustundetuteks. See ei pea paika. Pigem kõneleb valimisliitude rohkus ja edu valijate rahulolematusest olemasolevate parteide ja nende vastutamatusega.
Seda näitab ka statistika. 18. oktoobril toimuvatel KOV valimistel osaleb 336 valimisliitu ehk 150 võrra enam kui 2005. aastal. Aastal 2005 kogusid valimisliidud 20% häältest (Reformierakond näiteks 16,9%). Korrelatsioonis valimisliitude arvu kasvuga on erinevate arvamusküsitluste andmetel kasvanud ka inimeste toetus valimisliitudele. Käes on muutuste aeg.
esmaspäev, 5. oktoober 2009
Valimisdebatt Sauel 8. oktoobril kell 19:00
Neljapäeval 8. okt. toimub algusega kell 19.00 Saue mõisas
VALIMISDEBATT
Teemad:
Linnaplaneerimine
Linnajuhtimine
Koostöö naabervaldadega jne.
Osalevad:
VL Kindlad tegijad-uus tulevik
Isamaa ja Res Publika Liit
Keskerakond
VL Saue Linnarahva Heaolu Eest
Tere-tulemast kõigile, sissepääs on prii
Moderaator: Toomas Välimäe, Ph.D.
VALIMISDEBATT
Teemad:
Linnaplaneerimine
Linnajuhtimine
Koostöö naabervaldadega jne.
Osalevad:
VL Kindlad tegijad-uus tulevik
Isamaa ja Res Publika Liit
Keskerakond
VL Saue Linnarahva Heaolu Eest
Tere-tulemast kõigile, sissepääs on prii
Moderaator: Toomas Välimäe, Ph.D.
reede, 2. oktoober 2009
Kas Saue linn on õigel rajal? Kui jah, kas jookseb või istub?
Isegi kui oled õigel rajal joostakse sust üle, kui istuma jääd
Ilmunud 02.10 Harju Ekspressis
Juba pikemat aega on maailma majandus- ja finantspoliitika teinud vähikäike. Praegusele olukorrale on rahvasuu andnud mitu erinevat nime, olgu selleks siis MaSu, TäPe või lihtsalt majanduskriis.
Siin ilmas pole midagi uut ega erakordset – umbes samasugune olukord valitses ka minu linnapeaks olemise algusajal 10 aasta eest. Kuid ei toona ega ka praeguses ametis pole ma kunagi otsinud põhjuseid, miks ühte või teist asja teha ei saa, vaid võimalusi, kuidas saab. Sel ajal püstitasime endale pigem probleemi, kust saada huvitavaid ja innovaatilisi ideid selleks, et elu Saue linnas paremaks muuta.
Selle tulemusena seadsime endale kolmeks aastaks väga suured eesmärgid, sest linnas oli palju vaja ära teha, ja me tegimegi. Asfalteeritud said kõik linna teed ja tänavad; Saue Gümnaasiumist kujunes linna haridus- ja kultuurikeskus koos ujula, aula, raamatukogu ja uue võimlaga, lisandus ka üle 1000 m2 täiendavat õppepinda; alustatud sai jaanituleplatsi väljaehitamist, korrastatud ja välja ehitatud keskuse plats koos haljastuse ja purskkaevuga, välisrahastuse toel lõpetasime vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitused vanasse elamurajooni jne.
Need olid investeeringud, mis võisid linna eelarvet silmas pidades tunduda võimatu ülesandena, kuid me leidsime lahendused, sest raha polnud ilmast otsa lõppenud siis ega ole ka praegu. See tuleb vaid üles leida ning selle kätte saamiseks tööd teha, kuid selleks peab olema nii tahtmist kui ka mõistust.
Vaba raha leidmist linnaelu parandamiseks võimaldas meie puhul linna valitsemiskulude kontrolli all hoidmine. Näiteks oli linnapea alluvuses ainult üks abilinnapea, täna on neid aga kaks, lisandunud on veel kaks palgalist linnavalitsuse liiget, raamatupidajaid on varasema kahe asemel nüüd viis. Ainuüksi koosseisu arvelt olid meie valitsemiskulud 1,5 miljoni krooni võrra aastas väiksemad. Selle raha oleks võinud tänane linnavalitsus kulutada pigem lastele tasuta koolilõuna maksmiseks või vanuritele ravimite ja ravi kompenseerimiseks 1500 krooni ulatuses aastas. Investeerida poleks ju mõtet, kui linna sukasääres on juba küllaga raha, mida kasutada ei osata.
Algatasime tol ajal ka palju muid huvitavaid projekte, mis ei nõuagi alati niivõrd raha, kui head tahtmist, tähelepanelikkust ja linna elanikest ning töötajatest hoolimist. Alguse sai Saue aasta õpetaja valimise traditsioon, beebiballi korraldamine koostöös päevakeskuse ja laseaiaga, konkurss „Kaunis Kodu ning noorte suvised töölaagrid. Korraldasime ka linna Noortepäevi, mil võim linnas üheks päevaks noorte kätte anti.
Need olid head ajad, sest volikogu ja linnavalitsus käisid ühte jalga ning kõiki ettepanekuid arutati sõltumata sellest, kas neid esitas opositsioon või koalitsioon ning enamus neist viidi ellu. Meie tööd tunnustasid toona ka linnaelanikud.
Minule tundub, et praegust aega iseloomustab kõige enam mitte majandus-, vaid usalduskriis, väärtuste kriis, mis on olnud tingitud inimloomusele nii omastest põhjustest – kasuahnusest ja saamahimust, soovist kõikvõimalikke vahendeid kasutades isiklikke hüvesid saada, unustades ära meie põhiväärtused.
Nii ka Sauel. Viimase seitsme aasta jooksul on Saue linnavalitsuse silmapaistvaim tegu olnud see, et iga uue linnapea puhul otsitakse võimalusi talle umbusalduse avaldamiseks. Ikka ühe ja ainsa eesmärgiga – kasuahnus ja saamahimu, soov endale ja oma lähikondlastele linna kulul „sooje kohti“ luua ja eelmist linnavõimu mustata. Ja seda ikka ja alati ühe ja sama stsenaariumi järgi ning ühe ja sama mehe taktikepi all. Muuseas olgu siinkohal märgitud, et ühe linnapeavahetusega koondati kaheksa inimest ja maksti kompensatsioonideks 600 000 krooni.
Lähenevaid valimisi oodates ja Saue linna edasisest arenemisest huvitatuna usun, et linnale oleks parim valimistulemus see, kui ükski valimisliit ega -nimekiri ei saaks absoluutset enamust ning kõigi linnakodanike hääl oleks volikogus maksimaalselt kuulda. Linnapeaks võiks saada valimistel enim hääli saanud nimekirja enim hääli saanud kandidaat. Nii poleks ka seni kõigi võimupöörete taga olnud Amos ja CO tegutsemine endile mugavate ametikohtade loomiseks ja linna raha tuulde loopimiseks enam võimalik.
Täna on vaja linna arengus lähtuda mitte niivõrd nappidena tunduvatest võimalustest, kui just meie ees seisvatest vajadustest. Linna arengu jaoks ei peitu oht mitte liiga suurte, vaid liiga väikeste eesmärkide püstitamises. Minu meelest praeguse linnapea valjuhäälne võitlus Saue iseseisvuse eest on nagu kukepoks eilse päevaga, sest täna me ju olemegi iseseisev omavalitsusüksus! Milleks kulutada aega ja energiat võitlusele, kui polegi kellegagi võidelda?
Kui aga n.ö „iseseisvuslased“ peavad vastasena silmas Eesti riiki, on võitlemisest rääkimine puhas populism. Reaalsus on see, et kui tänaste võimuerakondade (Reformierakond ja IRL) vahel saavutatakse konsensus, peab tänane linnavõim erakonnakontori käsul asuma liitmist läbi viima ja seda ta ka teeb. Seda on kord juba tehtud ja nähtud – ei olnud meie linnapead ega volikogu esimeest nende linna- ja vallavalitsejate ridades, kes seisid õlg-õla kõrval siis, kui riik aasta alguses KOV-de tulubaasist miljonid kroonid ära võttis, sest nemad täitsid korraldust vait olla ja edasi teenida.
Täna tuleks võidelda hoopis Saue linna elanike elukeskkonna parandamise eest: rajada kõikjale ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustikud; kindlustada lastele hea haridus ja sotsiaalselt turvaline õpikeskkond; klassijuhatajaid väärtustades (makstes 5000 krooni kuus) suurendada nende rolli õppekasvatustöö läbiviimisel; pakkuda täiskasvanutele erinevaid koolitus- ja täiendõppe võimalusi; muuta tänavaid regulaarselt pestes ja puhastades linna õhk tolmust puhtaks; kindlustada kõigile vajajatele lasteaiakoht. Tuleb mõelda sellele, kuidas inimesed ka pärast pensionile jäämist saaksid elada aktiivset täisväärtuslikku elu. Selleks tuleb rajada vanurite keskus koos pansionaadi, aktiivse seltsielu ja taastusravi võimalustega. Väga oluline on ka Sauele linnakeskuse rajamine, milleks tuleb alustada linna keskel asuvate angaaride aluse maa detailplaneeringuga.
Ees seisavad suured ülesanded ja neid on palju. Kõike seda on aga võimalik teha vaid volikogu ja linnavalitsuse vahelises koostöös ning erinevaid huvigruppe, organisatsioone ja oma naabreid kaasates.
Mõelgem suurelt ja tegutsegem üheskoos, sest ainult nii on võimalik meile kõigile kodune linn Saue teha praegusest paremaks! Nii võime MaSu-le anda sootuks uue tähenduse – Ma Suudan!
Andres Pajula
Volikogu liige
Saue linnapea 1999-2002
Ilmunud 02.10 Harju Ekspressis
Juba pikemat aega on maailma majandus- ja finantspoliitika teinud vähikäike. Praegusele olukorrale on rahvasuu andnud mitu erinevat nime, olgu selleks siis MaSu, TäPe või lihtsalt majanduskriis.
Siin ilmas pole midagi uut ega erakordset – umbes samasugune olukord valitses ka minu linnapeaks olemise algusajal 10 aasta eest. Kuid ei toona ega ka praeguses ametis pole ma kunagi otsinud põhjuseid, miks ühte või teist asja teha ei saa, vaid võimalusi, kuidas saab. Sel ajal püstitasime endale pigem probleemi, kust saada huvitavaid ja innovaatilisi ideid selleks, et elu Saue linnas paremaks muuta.
Selle tulemusena seadsime endale kolmeks aastaks väga suured eesmärgid, sest linnas oli palju vaja ära teha, ja me tegimegi. Asfalteeritud said kõik linna teed ja tänavad; Saue Gümnaasiumist kujunes linna haridus- ja kultuurikeskus koos ujula, aula, raamatukogu ja uue võimlaga, lisandus ka üle 1000 m2 täiendavat õppepinda; alustatud sai jaanituleplatsi väljaehitamist, korrastatud ja välja ehitatud keskuse plats koos haljastuse ja purskkaevuga, välisrahastuse toel lõpetasime vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitused vanasse elamurajooni jne.
Need olid investeeringud, mis võisid linna eelarvet silmas pidades tunduda võimatu ülesandena, kuid me leidsime lahendused, sest raha polnud ilmast otsa lõppenud siis ega ole ka praegu. See tuleb vaid üles leida ning selle kätte saamiseks tööd teha, kuid selleks peab olema nii tahtmist kui ka mõistust.
Vaba raha leidmist linnaelu parandamiseks võimaldas meie puhul linna valitsemiskulude kontrolli all hoidmine. Näiteks oli linnapea alluvuses ainult üks abilinnapea, täna on neid aga kaks, lisandunud on veel kaks palgalist linnavalitsuse liiget, raamatupidajaid on varasema kahe asemel nüüd viis. Ainuüksi koosseisu arvelt olid meie valitsemiskulud 1,5 miljoni krooni võrra aastas väiksemad. Selle raha oleks võinud tänane linnavalitsus kulutada pigem lastele tasuta koolilõuna maksmiseks või vanuritele ravimite ja ravi kompenseerimiseks 1500 krooni ulatuses aastas. Investeerida poleks ju mõtet, kui linna sukasääres on juba küllaga raha, mida kasutada ei osata.
Algatasime tol ajal ka palju muid huvitavaid projekte, mis ei nõuagi alati niivõrd raha, kui head tahtmist, tähelepanelikkust ja linna elanikest ning töötajatest hoolimist. Alguse sai Saue aasta õpetaja valimise traditsioon, beebiballi korraldamine koostöös päevakeskuse ja laseaiaga, konkurss „Kaunis Kodu ning noorte suvised töölaagrid. Korraldasime ka linna Noortepäevi, mil võim linnas üheks päevaks noorte kätte anti.
Need olid head ajad, sest volikogu ja linnavalitsus käisid ühte jalga ning kõiki ettepanekuid arutati sõltumata sellest, kas neid esitas opositsioon või koalitsioon ning enamus neist viidi ellu. Meie tööd tunnustasid toona ka linnaelanikud.
Minule tundub, et praegust aega iseloomustab kõige enam mitte majandus-, vaid usalduskriis, väärtuste kriis, mis on olnud tingitud inimloomusele nii omastest põhjustest – kasuahnusest ja saamahimust, soovist kõikvõimalikke vahendeid kasutades isiklikke hüvesid saada, unustades ära meie põhiväärtused.
Nii ka Sauel. Viimase seitsme aasta jooksul on Saue linnavalitsuse silmapaistvaim tegu olnud see, et iga uue linnapea puhul otsitakse võimalusi talle umbusalduse avaldamiseks. Ikka ühe ja ainsa eesmärgiga – kasuahnus ja saamahimu, soov endale ja oma lähikondlastele linna kulul „sooje kohti“ luua ja eelmist linnavõimu mustata. Ja seda ikka ja alati ühe ja sama stsenaariumi järgi ning ühe ja sama mehe taktikepi all. Muuseas olgu siinkohal märgitud, et ühe linnapeavahetusega koondati kaheksa inimest ja maksti kompensatsioonideks 600 000 krooni.
Lähenevaid valimisi oodates ja Saue linna edasisest arenemisest huvitatuna usun, et linnale oleks parim valimistulemus see, kui ükski valimisliit ega -nimekiri ei saaks absoluutset enamust ning kõigi linnakodanike hääl oleks volikogus maksimaalselt kuulda. Linnapeaks võiks saada valimistel enim hääli saanud nimekirja enim hääli saanud kandidaat. Nii poleks ka seni kõigi võimupöörete taga olnud Amos ja CO tegutsemine endile mugavate ametikohtade loomiseks ja linna raha tuulde loopimiseks enam võimalik.
Täna on vaja linna arengus lähtuda mitte niivõrd nappidena tunduvatest võimalustest, kui just meie ees seisvatest vajadustest. Linna arengu jaoks ei peitu oht mitte liiga suurte, vaid liiga väikeste eesmärkide püstitamises. Minu meelest praeguse linnapea valjuhäälne võitlus Saue iseseisvuse eest on nagu kukepoks eilse päevaga, sest täna me ju olemegi iseseisev omavalitsusüksus! Milleks kulutada aega ja energiat võitlusele, kui polegi kellegagi võidelda?
Kui aga n.ö „iseseisvuslased“ peavad vastasena silmas Eesti riiki, on võitlemisest rääkimine puhas populism. Reaalsus on see, et kui tänaste võimuerakondade (Reformierakond ja IRL) vahel saavutatakse konsensus, peab tänane linnavõim erakonnakontori käsul asuma liitmist läbi viima ja seda ta ka teeb. Seda on kord juba tehtud ja nähtud – ei olnud meie linnapead ega volikogu esimeest nende linna- ja vallavalitsejate ridades, kes seisid õlg-õla kõrval siis, kui riik aasta alguses KOV-de tulubaasist miljonid kroonid ära võttis, sest nemad täitsid korraldust vait olla ja edasi teenida.
Täna tuleks võidelda hoopis Saue linna elanike elukeskkonna parandamise eest: rajada kõikjale ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustikud; kindlustada lastele hea haridus ja sotsiaalselt turvaline õpikeskkond; klassijuhatajaid väärtustades (makstes 5000 krooni kuus) suurendada nende rolli õppekasvatustöö läbiviimisel; pakkuda täiskasvanutele erinevaid koolitus- ja täiendõppe võimalusi; muuta tänavaid regulaarselt pestes ja puhastades linna õhk tolmust puhtaks; kindlustada kõigile vajajatele lasteaiakoht. Tuleb mõelda sellele, kuidas inimesed ka pärast pensionile jäämist saaksid elada aktiivset täisväärtuslikku elu. Selleks tuleb rajada vanurite keskus koos pansionaadi, aktiivse seltsielu ja taastusravi võimalustega. Väga oluline on ka Sauele linnakeskuse rajamine, milleks tuleb alustada linna keskel asuvate angaaride aluse maa detailplaneeringuga.
Ees seisavad suured ülesanded ja neid on palju. Kõike seda on aga võimalik teha vaid volikogu ja linnavalitsuse vahelises koostöös ning erinevaid huvigruppe, organisatsioone ja oma naabreid kaasates.
Mõelgem suurelt ja tegutsegem üheskoos, sest ainult nii on võimalik meile kõigile kodune linn Saue teha praegusest paremaks! Nii võime MaSu-le anda sootuks uue tähenduse – Ma Suudan!
Andres Pajula
Volikogu liige
Saue linnapea 1999-2002
Tellimine:
Postitused (Atom)
